See päev, mil valijameeste kogu Eestile presidenti valis, oli Iisraelis uue aasta esimene päev - juudi traditsiooni järgi algas maa ja taeva loomine just sel ajal. Nagu siinmail üsna tavaline, on tegemist liikuva pühaga. Uus aasta algab seitsmenda kuu esimesel päeval, sügisese pööripäeva paiku, kui päev ja öö saavutavad omavahelise tasakaalu ning päike liigub Kaalude tähemärki. Kaalumise aeg peaks see olema inimestele - järgmise kümne päeva jooksul on veel võimalik heastada möödunud aasta eksimusi ja andestust paluda neilt, kelle vastu oldi ülekohtused; inimeste hea- ja pahategude kaalumisega on hõivatud ka Jumal – Kohtupäevaks, sel aastal 1. oktoobri õhtuks, on vaja igaühe kohta otsus langetada ja „pitser panna”, mida uus aasta neile tuua võib. Kelle heateod kaalusid üles eksimused ja nõrkused, sel on lootust edule ja õnnele.
Uue aasta saabumine on Iisraelis üsna erinev eestimaisest aastaalgusest. Sünagoogides on tavalisest rohkem rahvast, umbes nagu meil Jõuluõhtul, ning ilutulestikust pole märkigi. Selle asemel puhutakse uusaastapalvustel sarve – et inimesed ärkaksid ja meenutaksid, et kord ja tasakaal maailmas (isegi looduse uuenemine ja aastaaegade korrapärane vaheldumine, rääkimata inimeste korrastatud kooselust kogukonnas) ei ole enesestmõistetavalt antud, vaid sõltub iga üksikisiku pingutustest ohjeldada nõrkusi ja pahesid.
Traditsioonilisele pidulauale pannakse kalast, kana- või lambalihast valmistud toite, mis ei tohiks olla tumedat või ebamäärast halli värvi, teravad või marineeritud - ikka parema tuleva aasta huvides. Kindlasti kuuluvad pidumenüüsse õunad ja mesi, et uus aasta tuleks „magus”, granaatõunad ja teised paljude seemnetega puuviljad, et heade tegude arv „paljuneks”, aga ka sibul ja peet, mis „peletavad” pahasid.
Tänavad on pühade ajal tühjad, ühistransport ei tööta, autod ei sõida. Kel vaja kuskile minna, teeb seda jala või sõidab jalgrattaga. Eestis öeldakse - „rohi ka ei kasva ka sel ajal”, aga Iisraelis on lugu täpselt vastupidine - just sel ajal alaneb suvine palavus, rohi ja puud hakkavad uuesti kasvama. Nüüd on jälle võimalik konditsioneeritud siseruumidest vabasse loodusesse minna kuumarabanduse ohuta ja seda ka tehakse.
Pühade periood kestab terve kuu, uue aasta algusele ja Kohtupäevale järgneb peagi Lehtmajade püha, mil iga ontlik juut kolib oma majast-korterist puulehtedest ehitatud kõrgesse onni. Asumine kindlate seinte vahelt kergesse onni peab rahvale meelde tuletama, et ollakse teel, ja igapäevaelu kodune rutiin, milles igaüks rohkem või vähem turvaliselt elab, on mööduv nähtus! Tõelist rõõmu saab tunda vaid see, kes on valmis „välja” minema. Arusaadaval moel on Lehtmajade püha üks laste lemmikpühadest.
Ehk on lugejale vahepeal pähe torganud mõte araablastest – üks viiendik ehk miljon Iisraeli elanikest on ju araablased – mis nemad sel ajal teevad? Ka muhameedlastel on pühade aeg, Ramadan. See on rahukuu, paastu ja religioosse puhastumise kuu. Lähis-Idas vaibuvad sel ajal tavaliselt kõik ägedad konfliktid - poolte vaikival kokkuleppel. Aga kes nüüd ülalkirjeldatu põhjal otsustab, et elu Iisraelis ongi kangesti religioosne, ja tavalist ilmalikku inimest tuleb erinevat masti usklike hulgast tikutulega otsida, see pole asjast siiski õieti aru saanud. Traditsioonidel ja tõekspidamistel on Iisraeli igapäevaelus palju silmatorkavam roll, kui ehk Eestis harjumuspärane, kuid tõeliselt usule pühendunuid on siiski vähemus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar